Evangeelium – kas teate, millest see räägib?

Pealkirja küsimus ei ole asjatu. Enamik inimesi, isegi usklikke, ei tea evangeeliumi sisu või teab ainult seda osa, mis räägib minevikust. Tulevikulise ehk prohvetliku osa kohta, mis on tänapäeva maailmas ülimalt aktuaalne, pole enamikul kuigivõrd aimu. Kirikutes seda harilikult ei kuulutata ega õpetata. Ent tegelgem kõigega järjekorras.

Mida see sõna tähendab 

Piiblitermin evangeelium tuleb kreeka sõnast evangelion ja tähendab head või rõõmsat sõnumit. Algosa ev-, kreeka kirjas ἐυ-, on sama eesliide, mille leiame ka hulgast kreeka päritoluga eesti võõrsõnadest, näiteks eufooria ’heaolutunne’ ja eufemism ’mahendav ja ilustav väljend ebameeldiva asemel’. Termini põhiosa angelion aga seostub näiteks sõnaga angelos, mis  tähendab inglit, aga ka sõnumitoojat.   

Uues testamendis esineb evangeelium terve hulga eri täienditega: rahuevangeelium (Efeslastele 6.15; uues tõlkes „rõõmusõnum rahust“), Jumala armu evangeelium (Apostlite teod 20.24), õndsa Jumala kirkuse evangeelium (1. Timoteosele 1.11), Jeesuse Kristuse evangeelium (Markuse 1.1), Jumala evangeelium (Markuse 1.14), Issanda evangeelium (Apostlite teod 15.35), igavene evangeelium (Ilmutusraamat 14.6),  kuningriigi evangeelium (Matteuse 24.14),  evangeelium Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest  (Apostlite teod 8.12).  Kõik need terminid esitavad põhiliselt üht ja sama sõnumit; täiend näitab, millist aspekti on tahetud rohkem esile tuua. Vanemas eesti piiblitõlkes seisab vahel evangeeliumi asemel armuõpetus, mis rõhub vaid ühele hea sõnumi aspektile ega ole adekvaatne tõlge.

Tavakeeles mõeldakse evangeeliumi all ka Jeesusest Kristusest jutustavat raamatut, eriti esimest nelja koostisraamatut uues testamendis. Selleks on andnud eeskuju piiblikoht Markuse 1.1, kuigi arvatavasti ei pidanud Markus silmas raamatut ehk kirjutist, vaid pigemini selle sisuks olevat informatsiooni heast sõnumist ja selle kuulutamise algusest.

Mis oli hea sõnumi peateema 

Mis oli Naatsareti Jeesuse ja hiljem tema apostlite kuulutatud evangeeliumi ehk hea sõnumi peateema? Kui lähemalt järele uurida, siis on võimatu mitte märgata, et kõige sagedamini seostub „evangeeliumiga“ termin Jumala riik, täpsemalt Jumala kuningriik. Kristlik evangeelium on sõnum riigi ehk kuningriigi ehk kuningavalitsuse kohta, mille eesotsas on Jumala Poeg. Näiteid:

Matteuse 4.23: Jeesus rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas.

Markuse 1.14–15:  Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ 

Luuka 9.2, 6:  [Jeesus läkitas oma kaksteist jüngrit] kuulutama Jumala riiki ja parandama haigeid. Nii nad läksid välja ja käisid mööda külasid, kuulutasid evangeeliumi ja tegid haigeid terveks kõikjal.  [Järeldus:  sõnum Jumala riigist on evangeelium.]

Millest kõneles Jeesus  pärast oma ülestõusmist ja millest kõnelesid apostlid? Lugegem:

Apostlite teod 1.3:  Neile  [apostlitele] ta oli pärast oma kannatamist näidanud ennast  elavana, tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist.

Apostlite teod 8.12: Aga kui nad hakkasid uskuma Filippust, kes neile kuulutas evangeeliumi  Jumala riigist  ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.

Apostlite teod 19.8: Paulus läks siis [Efesoses] sünagoogi ning rääkis julgesti kolm kuud, väideldes  ja veendes inimesi Jumala riigi asjus.

Apostlite teod 28.31: [Paulus] kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult  ja ilma takistamata.  

Muidugi kõnelesid Jeesus ja seejärel apostlid ka teistel teemadel, mis Jumala riigiga ikkagi teataval viisil seostusid, näiteks Jeesus oma mäejutluses (Matteuse peatükid 5–7). Hulk Jeesuse tähendamissõnu Matteuse raamatu 13. peatükis selgitas otse mõnd Jumala riigi ehk taevariigi aspekti. See riik on maailmavalitsus keskusega Jeruusalemmas, mille rajab Kristus oma tagasitulekul. Sellest on kirjutanud prohvetid ja psalmistid. Jeesuse jüngrid teadsid, et tegemist on tõelise riigi ja tõelise valitsusega, mitte mingi uduse sümboliga, ehkki nad ei saanud alguses aru selle riigi olemusest (Apostlite teod 1.6–7). Tänapäeval seda hoopiski ei teata, sest vähe on Kristuse tulevasest maapealsest valitsemisest õpetatud. Tihti taandub Jumala riigi mõiste tänapäeval kujutelmale, mis saadakse mõnest kujundlikust ja valesti mõistetud kirjakohast nagu näiteks Roomlastele 14.17. Jumala riigi mõistet on vahel uues testamendis esitatud kujundlikult vaid ühe või paari aspektiga Jeesuse elust. Näiteks ütles Jeesus variseridele, et kui tema ajab Jumala vaimu abil välja kurje vaime, siis on Jumala riik juba jõudnud nende juurde (Matteuse 12.28). Ta pidas silmas muidugi iseeennast kui Jumala riigi tulevast valitsejat. Samasuguse kujundi leiame kirjakohast Luuka 17.21. Kord korraldas Jeesus kolmele jüngrile nägemuse Jumala riigist (Markuse 9.1–9), mis piirdus vaid mõne detailiga. Need juhtumid ei tähendanud, et Jumala riik oli oma täiuses juba kohal.

Mis puutub evangeeliumisse, siis üldiselt on käibel arusaam, et see on jutustus Jeesuse elust, ohvrisurmast meie pattude lunastamiseks ning tema ülestõusmisest. Kas see oligi see teema, millest Jeesus ise rääkis 40 päeva jooksul pärast oma ülestõusmist, kui ta kõneles Jumala riigist, nagu äsja tõdesime? Kas ta jutustas omaenda surmast ja ülestõusmisest? Vaevalt küll.

Osa sõnumist unustatud

On siiski tõsi, et ka sõnum Jeesuse kui Õnnistegija ehk Päästja kannatamisest ja ülestõusmisest on osa evangeeliumist, ning Paulus meenutas seda korintlastele. 

1. Korintlastele 15.1–4 

¹Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate

²ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.

³Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades,

 ⁴ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi [.]

Siinse põhjal paistab, nagu oleks evangeelium üksnes ajaloofakt, et Kristus suri meie pattude eest ja äratati üles kolmandal päeval. Eespool tõdetu põhjal peame aga järeldama, et apostel Pauluse siinne kokkuvõte evangeeliumi sisust on vaid osaline, sest puudu on teade Jumala riigist. Kristuse isiklik roll evangeeliumis, tema surm ja ülestõusmine, on muidugi tähtsad. Ta on Jumala riigi rajaja ja tulevane valitseja, kelle kaudu sisenevad sinna ka selle kodanikud – patust puhastatuna, surematuna, igavesed. Et Paulus neis salmides evangeeliumi meenutades Jumala riiki ei nimetanud, ei tähenda, et ta viimast ei tähtsustanud. Ta osutab Jumala riigile ja Kristuse valitsemisele juba sama 15. peatüki salmides 24 ja 25. Vangina Roomas kuulutas ta Jumala riiki kaks aastat (Apostlite teod 28.30–31) ning enne seda Efesoses ja mujal. 

Esimene kiri korintlastele, mille 15. peatüki algusest ülaltoodud tsitaat pärineb, arvatakse olevat kirjutatud enam kui kakskümmend aastat pärast Jeesuse ülestõusmist. Samas peatükis meenutas Paulus üsna pikalt ülestõusmise teoloogiat, alustades Jeesuse ülestõusmisega kui tähtsa osaga evangeeliumist. Jeesuse ärkamine surnuist ja ilmumine paljudele tunnistajatele oli olnud algkristlastele erutav ja emotsionaalne suursündmus. See oli eelpilt kristlaste endi ülestõusmisest. Aja jooksul aga kipuvad mälestused vahel asenduma väärkujutelmadega. Evangeeliumi hakati unustama ja moonutama juba Pauluse eluajal. Tema kirjast galaatlastele, mis pärineb üldiselt samast perioodist kui kirjad korintlastele, nimelt 50-ndatest aastatest, leiame hoiatuse, et juba pöördutakse teistsuguse evangeeliumi poole, ja ta kuulutas moonutajatele needuse (Galaatlastele 1.6–9). Kuna moonutajate fookus oli Jeesuse ülestõusmisel, siis selle teemaga Paulus oma kirjas korintlastele tegeleski, jättes tagaplaanile Jeesuse tagasituleku ja valitsemise küsimuse.

Tänapäevaks on Jeesuse ülestõusmise tõde vajunud nii kaugele ajaloo hämarusse, et see tundub nüüd müüdina, ning ehk seetõttu ja selles mõttes polegi sündmuse möönmine enamikule kirikuinimestest raske. Raske ja erutav on nüüd  hoopis evangeeliumi tulevikuline, prohvetlik osa: tsivilisatsiooni kollaps ja Kristuse tagasitulek, et päästa maailm ja hakata seda Jumala riigi eesotsas õiglaselt valitsema. Üldsuse ja ka mitmete ristikirikute suhtumine niisugusesse sõnumisse on suuresti tõrksam kui Kristuse ülestõusmisesse. Paljud kahtlevad selles või lausa eitavad seda. Seda sõnumit ei õpetata ega kuigivõrd usuta.

Huvitav on siinkohal osundada inglise ajaloolase Edward Gibbon’i (1737–1794) suurteost „Rooma impeeriumi loojaku ja languse ajalugu“.  Ta kirjutab raamatu 15. peatükis, käsitledes Kristuse tagasituleku ja 1000-aastase valitsemise doktriini saatust ristiusus:

Muistne populaarne kiliasmiõpetus oli tihedasti seotud Kristuse teise tulekuga. Nii nagu loometeod olid valmis saanud kuue päevaga, oletati ühe pärimuse järgi, mis omistati prohvet Eelijale, et nad püsivad oma praeguses olukorras kuus tuhat aastat. Sama analoogia teel järeldati, et sellele  pikale vaeva ja võitluse perioodile, mis oli nüüd peaaegu möödas, järgneb rõõmus tuhandeaastane hingamispäev ning et maa peal hakkab valitsema Kristus salga võidukate pühadega ja valitutega, kes olid pääsenud surma eest või olid imepäraselt ellu äratatud, kuni saabub ettemääratud aeg viimseks ja üldiseks ülestõusmiseks /.../. Veendumust säärase tuhandeaastase riigi tulekus sisendati hoolsalt rea kirikuisade poolt alates märter Justinusest ja Irenaeusest, kes olid vestelnud apostlite otseste jüngritega, kuni Lactantiuseni, kes oli Constantinuse poja õpetaja. Kuigi ehk mitte universaalselt omaks võetud, näis tegemist olevat harilike usklike hulgas valitseva tundmusega, ning kuna see näib sobivat nii hästi inimkonna ihaldustega ja kartustega, ta küllap aitas olulisel määral kaasa ristiusu edusammudele. Ent siis, kui kiriku suur ehitis oli peaaegu täielikult valmis saanud, lükati ajutine tugi kõrvale. Kristuse maapealse valitsemise doktriini koheldi algul sügavmõttelise allegooriana, hakati järk-järgult käsitama kaheldava ja kasutu arvamusena ning lõpuks heideti minema kui ketserluse ja fanaatilisuse absurdne väljamõeldis.

Jumala riik „on lähedal“?

Piiblis on evangeelium sageli võetud kokku sõnumiks „Parandage meelt, sest Jumala riik [Matteusel enamasti taevariik] on lähedal“.  Näiteks Matteuse 3.2;  4.17;  10.7;  Markuse 1.15;  Roomlastele 13.12;  Filiplastele 4.5;  Jaakobuse 5.8; Ilmutusraamat 1.3;  22.10.  Vahel on säärases kuulutuses Jumala riigi asemel mingi muu sõna (aeg, päev, Issand), millega osutatakse, et suur sündmus on saabumas. Mõte tundub alati olevat see, et Kristuse tagasitulek ja Jumala riigi asutamine on ukse ees. Ometi on Jeesuse taevaminekust möödas juba ligi kaks tuhat aastat ning see, mis oli väidetavalt „lähedal“, pole ikka veel käes! Kuidas nendest sõnumitest aru saada? Milles on asi?

Seda mõistatust on kommentaatorid püüdnud seletada mitmel viisil. Näiteks nii, et Ristija Johannesega algas Jumala riigi kuulutamise ehk messianistlik ajastu, mil Jumala valitsus on tunginud maailma asjadesse. (Märkus: ometi pole see päris õige; Jumala ülemvõim on praegu sama absoluutne kui alati, ent täitevvõim on maailmas ikka veel kuradi ehk saatana käes, kes tegutseb talle lubatud piirides.) On väidetud, et Naatsareti Jeesusega algas Jumala riigi ettevalmistamine. (Jah ja ei, sest ka üksikud vana testamendi aegsed väljavalitud olid saanud ettevalmistuse.) On väidetud, et Jumala riik, mis tähendab Jumala valitsemist, eksisteerib kristlaste südameis. (Mingis mõttes küll, aga piiblis mainitud Jumala valitsus pealinnaga Jeruusalemmas on siiski konkreetne maailmapoliitiline mõiste.) On väidetud, et surnud inimene ei taju aja kulgu, mistõttu omaenda teadvuses tõuseb ta üles kohe pärast surma ja leiab end siis Kristuse valitsuse alt. (Jah, seda küll, kuid pole kuigi usutav, et Jumala riigi väidetud lähedalolek taandubki sellele lihtsale põhimõttele.)   

Tundub, et Jumala riigi „lähedaloleku“ mõistatuse lahenduseks pakub õige võtme Luuka evangeelium. Sealse 17. peatüki 20. salmist loeme, et variserid küsisid Jeesuselt kord otse, millal tuleb Jumala riik, ja Jeesus vastas neile üsna väheütlevalt, et see ei tule tähelepanu äratades (ehk nüüdse eesti piibli  tõlkes „ettearvatavalt“). Ta lisas 21. salmis, et Jumala riik on nende, tähendab variseride seas, pidades silmas ilmselt iseennast ja oma jüngreid kui Jumala riigi tulevast juhtkonda. Ent omaenda jüngritele andis Jeesus kohe seejärel teistsuguse vastuse: Jumala riik tuleb tõesti tähelepanu äratades, kõigile nähtavalt nagu välk (24. salm). Mõlemad vastused olid õiged. Esimene vastus oli õige Jeesuse tollases kaasajas. Tõepoolest, ligi kaks tuhat aastat tagasi polnud Jumala riigi tulek üldiselt märgatav, vaid avaldus Jeesuse ja tema jüngrite kohalikes tegudes. Küll saab see väga märgatavaks inimkonnale lõpuaja kriisides. Tähendab, jüngritele antud vastus kuulub meie tänapäevasse.

Mis Jumala riigi tulekule vahetult eelneb, selgitas Jeesus oma jüngritele Luuka evangeeliumi 21. peatükis ja paralleelkohtades Matteuse ja Markuse evangeeliumis. Ta kirjeldas raske kitsikuse aega maailmas ja lisas samas kontekstis: 

Luuka 21.31:  Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal!

Nii näeme, et Jeesus võis vastata küsimusele Jumala riigi tulekust kahtemoodi: variseridele ja teistele juhuslikele kuulajatele lühidalt ja üsna arusaamatult, aga omaenda jüngritele konkreetselt ja põhjalikult koos maailma olukorra kirjeldusega. Nõnda oli ka paljude tähendamissõnadega. Rahvale polnud need hästi arusaadavad, aga oma jüngritele seletas Jeesus need hiljem ära (Markuse 4.33–34). Kui loeme kuulutamisest, et „aeg [või taevariik] on lähedal“, tuleb arvestada, millisele auditooriumile oli see mõeldud. Jumala riik oma täielikkuses on lähedal ajastu lõpu inimestele, kes on näinud Jeesuse kirjeldatud eelsündmusi. Varasemate sajandite inimestele oli Jumala riik lähedal vaid tõsikristlaste kohaloleku mõttes. Kuid üllatava täiendusena võib nüüd lisada, et piibel näiksegi olevat kirja pandud esmajärjekorras just ajastu lõpu inimestele. Tänapäeval on maailmas Jumala riigi peatse tuleku kohta arvukaid reaalseid ilminguid, mille taustal on sellekohane kuulutus saanud aktuaalse poliitilise tähenduse. Jeesuse ajal seda veel polnud või oli vaid eelpiltlikult seoses Jeruusalemma langemisega ja templi hävitamisega 70. aasta paiku.  Evangeeliumi lugejatena näib piiblis olevat kõige enam silmas peetud praeguse aja inimesi.

Piibel on kirjutatud tänapäevainimesele

Jumala Sõna üleskirjutatud ja läbi aastatuhandete talletatud püha tekst on Jumala vaimust inspireeritud mitmekihiline töö, mis võib tunduda praeguse aja lugejale esmapilgul primitiivsena, kuid süvenemisel võib lausa üllatada ja hämmastada. See on varjatud salakiri, millest  arusaamine eeldab Jumala vaimu tööd ka lugeja poolel. Juba vana testamendi prohvet Taanielile, kes tegutses 7. sajandi lõpus ja 6. sajandil enne meie aega, väitis Jumala ingel, et kirjapandud sõnad jäävad suletuks kuni lõpuajani ja saavad siis mõistetavaks ainult mõistlikele (Taanieli 12.9–10). Ent mõistlikkus, millest siin juttu, tuleb Jumala vaimust  (2. Timoteosele 1.7),  mitte mujalt.

Kirjas korintlastele väitis apostel Paulus, et Iisraeli laste kõrberännaku lood on pandud kirja inimeste jaoks, kes elavad ajastu lõpul. Mitte keskaja inimestele, mitte reformatsiooniaja inimestele, vaid meile tänapäeval. Varasemad inimpõlved ei tarvitsenud mõista kirjutatut vajalikul tasemel ja need ürikud polnud nende jaoks esmaselt mõeldudki. Pealegi polnud Jumala Sõna rahvastele vabalt kättesaadav enne trükikunsti leiutamist 15. sajandil ja enne hariduse piisavat levikut. Kirikute õpetuski oli puudulik ja vigadega koormatud. Seepärast ei tarvitse ka varasemate inimpõlvede mõistmatus olla Jumala ees taunitav. Jumal ei nõua inimestelt seda, millest arusaamist ega isegi tingimusi arusaamiseks polnud antud. Nüüd on piibel vähemalt osaliselt olemas enam kui kahes tuhandes ja terviklikult enam kui pooles tuhandes keeles, ka lugemisoskus on palju laialdasem kui veel mõni sajand tagasi, nii et arusaamise eeldused on paranenud. Kõige tähtsam tingimus on aga ikkagi Jumala valik. Kui Jumal pole inimest valinud ja teda oma vaimuga valgustanud, ei aita ka parim haridus ja kõige kõrgemad teaduslikud kraadid, mis kellelgi võivad olla.

Ehk tahaks keegi küsida: kui piibel oli mõeldud eeskätt praeguse aja inimestele, kas siis Jumal laskis paljud möödunud aegade inimpõlved lihtsalt teadmatuse tõttu hukkuda? Kus on siin õiglase Jumala õiglus? See küsimus reedaks küsija enese teadmatuse – ta ei tunne Jumala päästeplaani, mida õpetab piibel. Pole vaja pöörduda isegi minevikuaegadesse, mõeldagu näiteks inimhulkadele Aasias, kes praegugi ei tunne Kristust lunastajana. Siinses kirjutiste kogumikus on mitmes kohas juttu nn teisest ülestõusmisest. Lugeja otsigu need tekstid üles ja tutvugu nendega. Sealt leiab ta vastuse sellele ja ehk muudelegi küsimustele. Jumal ei jookse ajaga võidu, et enne ajastu lõppu päästa võimalikult paljusid; neid päästetuid on tegelikult vähe. Ta tegutseb oma ettenähtud plaani järgi, valmistades oma riigi jaoks nii paljusid või nii väheseid kui esialgu vaja.

Nagu öeldud, Pauluse väitel olid Iisraeli kõrberännaku lood pandud kirja inimeste jaoks, kes elavad ajastu lõpul.

1. Korintlastele 10.6, 11 

⁶Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad    

 [iisraellased kõrbeteekonnal] himustasid.

¹¹Aga kõik see sai neile osaks näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile, kelle ajal jõuab kätte ajastu lõpp.

Paulus, nagu näeme, kirjutas korintlastele otsekui elaksid tema ja nemad ajastu lõpul.

1. Korintlastele 15.51–52

⁵¹Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama [ei sure], aga meid kõiki muudetakse,

⁵²äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse.

Paulus muidugi eksis ajaga, kuid kahtlemata oli see sihilikult Jumala põhjustatud eksimus, sest Jumal ei tee vigu ei hajameelsusest ega muude nõtruste tõttu. Ta laskis Paulusel ajutiselt eksida, paigutades Pauluse kujuteldavalt nende kristlaste hulka, kes on Kristuse tagasituleku ajal elus, ja laskis asjaomastel piiblitekstidel säilida meie ajani. Nii said tänapäevainimestele ja konkreetselt lõpuajal elavatele kristlastele teatavaks mõned tähtsad üksikasjad Jumala plaanis ning kasvatasid nende usku.

Ka apostel Johannes kujutles end 90-ndatel aastatel elavat lõpuajas ja kirjutas oma kirjad vastavas meeleolus. Oma esimeses kirjas (2. peatüki 18. salmis) kirjutas ta otse: „Lapsed, käes on viimne aeg!“  Tutvugem ka sama peatüki  28. salmiga:

1. Johannese 2.28:  Ja nüüd, lapsed, püsige Kristuses, et kui tema saab avalikuks, oleks meil tema tulemisel julgus ja mitte häbi tema ees.

Asesõnaga „meil“ näib Johannes olevat pidanud silmas kristlasi, kes on Kristuse tulekul elus ja loodavad temaga kohtuda. Tähendab, Johannes kirjutas Kristuse tuleku ajal elava inimese seisukohalt. Võib kommenteerida, et kui mõelda kristlastele, kes on Kristuse tuleku ajaks juba surnud, ärkavad need vaimolendina, olles omandanud igavese elu, ning küsimus häbist tema ees ei peaks nende puhul tekkima.

Miks rõõmusõnum?

                      

Mis on see hea ja rõõmus sõnum evangeeliumis? Et Jeesuse kannatamine ja surm lunastab inimese patusüüst ja avab talle tee Jumala riiki surematusesse, on mõistagi sõnumina väga hea, kuid juhiksin praegu tähelepanu ühele teisele aspektile. Kes jälgivad maailmas ja ka meie riigis toimuvaid sündmusi, need on teadlikud väga murelikest asjaoludest. Üks selline on globaalse kliimasoojenemise probleem. Rahvusvahelistel nõupidamistel on püütud jõuda kokkuleppele vähendada kasvuhoonegaaside paiskamist Maa atmosfääri, aga need pingutused on kulgenud äärmiselt aeglaselt ja vaevaliselt. Soojenemine nähtavasti tingib, et ookeanidel kujunevad tormid muutuvad aina tavalisemaks. Seni on nad külvanud hävingut enamasti Aasia ja Ameerika mandri rannikul ja ookeanide saareriikides. Samal ajal on hakanud mõned Kesk-Euroopa maad kannatama jõgede suurte üleujutuste all. Kliimavaatlejate meelest pole oodata äärmuslike ilmastikutingimuste, võimsate tormide ja ka põudade ning neist tingitud maastikupõlengute kahanemist, vaid vastupidi, on oodata nende sagenemist ja veel tõsisemaks muutumist. Seisame maailmakriisi künnisel, aga mitte ainult kliimakäitumise poolest.

Inimeste käitumine näib samal ajal kalduvat ohjeldamatuse ja irratsionaalsuse poole. Lähis-Ida ning Põhja- ja Kesk-Aafrika sõjad ja pinged ei näita vaibumise märke ning terroriteod  pigemini julmenevad. Islami päritoluga vägivalla probleemidele on lisandunud pinged Venemaaga, sõda Ukrainas ja embargod rahvusvahelises kaubanduses. Lepingutest hoolimise ja stabiilsuse asemele on tulnud taasrelvastumine ja ettearvamatus. Liikuma on läinud tohutud põgenike massid Iraagist, Süüriast, Afganistanist, Liibüast ja mujalt, kes ähvardavad üle ujutada Euroopa ning keda pole suutnud kinni pidada piirid ega politsei. Itaalia ja Kreeka appihüüetest mõjutatuna nõuab nüüd Euroopa Komisjon kõigilt liikmesriikidelt, ka Eestilt, solidaarset panust põgenike majutamisel ja abistamisel. Ent kultuuri, religiooni, rassi ja keele poolest teistsuguse rahva asustamine oma maale oma rahva sekka äratab paljudes eurooplastes hirmu. On halbu näiteid Rootsist, Prantsusmaalt, Belgiast, Hollandist ja mujalt, kus on liberaalselt vastu võetud võõra maailmaosa võõra kultuuriga inimesi. Puuduvad meil ja maailmas praegu veel suured epideemiad, et kimbatus oleks täielik, ehkki uute, senitundmata tõbede väiksemaid puhanguid on juba olnud.

Lisaks rahvusvahelistele probleemidele tulevad eesti inimeste seas esile ikka ja jälle siseprobleemid, nagu korruptsioon (mida oleme harjunud pidama rohkem mõnede teiste rahvaste probleemiks), ahnus, igasugune ebaausus, kiuslikkus ja kättemaks. Puudulik on arusaamine eetikast. Jätkuvad joomarlus ja perekondade lagunemine, laste vähesus ja kasvatamatus, mis on ühiskonna haige vaimu tundemärgid. Uuesti võib aktiviseeruda meie rahvast juba lõhestanud kooseluseadus. Eestlaste suure eeskuju ja patrooni USA ülemkohus otsustas  tänavu juunis, et samasooliste nn abielu on seaduslik kogu riigis. Mõni aeg varem oli võetud vastu taoline otsus rahvahääletusel Euroopa Liidu katoliiklikus liikmesriigis Iirimaal.   Venemaa president V. Putin aga taunib läänerahvaid kristlike väärtuste hülgamise ja moraalse dekadentsi pärast. Tema saab aru, aga meie? Samal ajal pööravad paljud eestlased oma isamaale selja, jätavad ta maha, et otsida petlikku õnne võõrsil. Eesti riik aga kannatab mitmes valdkonnas inimestepuuduse tagajärgede all. Meie rahva taasiseseisvumisaja isamaalaulude sõnad kõlavad nüüd võltsilt.

Poliitikakommentaatorid meil ja mujal heietavad oma inimlikke arutlusi, kuid mitte kellelgi neist ei tule pähe uurida, mis võiks olla inimkonna looja Jumala käsitus kõigist nendest nähtustest. Muidugi, Jumalat ei ole olemas! Kes usub temasse, teeb ennast üldsuse silmis naeruväärseks. Ent need ja teised inimkonna ängid ei lähe ära, vaid suurenevad, neid tuleb juurde ja neil ei ole lahendust. Ning just niisugusel mustal taustal, kriiside kasvades, muutub eriti mõttekaks evangeelium, see rõõmus uudis, et Jumal päästab Kristuse kaudu maailma rahvad nende ignorantsete ja hukatuslike valitsejate alt. Evangeelium ju kuulutab, et inimvalitsused tõugatakse kõrvale ja võimu võtab Jumala riigi kuningas Kristus.                               

20. september 2015